Tänapäeva maailmas on vaimne rahu ja stabiilsus muutunud indiviidi elu väga olulisteks aspektideks. Vaimne tervis ei ole midagi, mis meil on või ei ole.
Psühholoogia kui õppeaine esilekerkimine on meile hea pilgu heitnud.
Normaalsuse ja ebanormaalsuse psühholoogia on kaks psühholoogilist terminit. Lihtsamalt öeldes on normaalsus midagi, mis on hea, ja ebanormaalsus on midagi, mis on halb. Need kaks sõna on antonüümid ja eristuvad.
Normaalsus ja ebanormaalsus Psühholoogiat kasutatakse kellegi käitumise, olemuse, mõtete, tunnete, emotsioonide jms kirjeldamiseks.
Võtme tagasivõtmine
- Normaalsus viitab käitumisele, mõtetele ja emotsioonidele, mis vastavad ühiskonna normidele ja ootustele, samas kui ebanormaalsus kaldub nendest standarditest kõrvale.
- Ebanormaalsus on seotud psühholoogiliste häiretega, samas kui normaalsus ei viita vaimse tervise probleemidele.
- Normaalsuse ja ebanormaalsuse eristamine on mõnikord selge, kuna kultuurilised, ajaloolised ja situatsioonilised tegurid mõjutavad arusaamu sellest, mis on normaalne või ebanormaalne.
Normaalsus vs ebanormaalsuse psühholoogia
Normaalsust defineeritakse kui käitumist, mis vastab konkreetse kultuuri või ühiskonna ootustele ja normidele. See on tüüpiline, oodatud või tavaline mõtlemis-, tunne- ja käitumisviis. Ebanormaalsus tähendab käitumist, mõtteid või tundeid, mis kalduvad kõrvale konkreetse kultuuri või ühiskonna normidest või ootustest. See võib hõlmata liigset mure, depressioon või ainete kuritarvitamine.
Psühholoogiliste faktide osas tähistab termin normaalsuspsühholoogia indiviidi käitumist, käitumisviisi, emotsioone, mõtteid, ideid jne, mis ei erine teistest inimestest või on lihtsate sõnadega normaalne.
Normaalsus on käitumine, kus inimesed käituvad igas olukorras või ülesandes normaalselt ja asjakohaselt. Isik, kes suudab end igas olukorras kohandada.
Teisalt tähistab termin ebanormaalsuse psühholoogia indiviidi käitumist, käitumisviisi, emotsioonide, mõtete vms väljendamise viisi, mis ei ole normaalsed ega tavalised ning häirivad või lihtsamalt öeldes teistest erinevad.
Ebanormaalsus on käitumine, mille puhul inimesed ei suuda end kohaneda ning tunnevad ärritust ja ebamugavust.
Võrdlustabel
| Võrdlusparameetrid | Normaalsuse psühholoogia | Ebanormaalsuse psühholoogia |
|---|---|---|
| Määratlus | Normaalsuspsühholoogia viitab indiviidi käitumisele, emotsioonidele, mõtetele jne nagu tavaliselt või normaalselt | Ebanormaalsuse psühholoogia viitab indiviidi käitumisele, emotsioonidele, mõtetele jne kui ebatavalisele või ebanormaalsele |
| Sümptom | Normaalne käitumine, keskkonnaga toimetulekuvõime, tavapärane mõtlemisvõime jne | Madal või kurb tunne, ärevus, ülemäärased meeleolumuutused, segasus, laiskus, väsimus, unehäired jne |
| Psühhiaatrilise | Terve ja hea meelerahu pikemaks ajaks | Emotsioonide või tunnete kõikumine põhjustab ärritust või lagunemist, mis ei kesta pikemat aega |
| Ravim | Ravimeid ei nõuta | Ravimid on vajalikud |
| Mõju teistele | Täheldatakse teiste positiivset vastukaja | Märkatakse teiste negatiivset vastust või käitumist |
| Näide | Inimene, kes tavaliselt kõnnib teel. | Inimene, kes haugub jalutades tänavakoera peale. |
Mis on normaalsuse psühholoogia?
Normaalsuspsühholoogia viitab indiviidi tavapärasele või normaalsele käitumisele igapäevaselt. Inimest nimetatakse normaalseks, kui ta saab oma keskkonnaga hakkama ilma ebamugavusteta.
Tavaline inimene suudab end kohaneda mis tahes olukorra ja seda ümbritsevate teguritega.
Normaalse inimese vaimne tervis on rahulik ja kasutab oma aega pingevabalt, suudab produktiivselt töötada ja oma ühiskonda panustada.
Inimest saab normaalseks määrata tema tavapärase igapäevase elustiili põhjal. Normaalsuse määrab indiviidi käitumine sotsiaalsete normide ja ootuste suhtes.
Ka ümbritsevad inimesed suhtuvad normaalsesse inimesesse positiivselt.
Üldiselt nõustuvad psühholoogid normaalsusega tüüpiliste käitumismustrite või isiksuseomaduste põhjal. Mõnikord on lihtne eristada inimesi, kas nad on normaalsed või ebanormaalsed.
Kuid mõnikord on seda raske kindlaks teha.
Mis on ebanormaalsuse psühholoogia?
Ebanormaalsuse psühholoogia viitab indiviidi ebatavalisele või erinevale käitumisele või emotsioonidele. Vaimne ebastabiilsus, ärritav või ebamugavust tekitav käitumine jne. Inimese tahte ebastabiilsusel on raske toime tulla ümbritseva või inimestega.
See nõuab suuri muutusi normaalses toimimises. See sõltub täielikult sümptomitest ja käitumisest. Sama probleemi sümptomid võivad indiviiditi erineda. Määratlused võivad aja jooksul muutuda.
Sümptomid, nagu nõrkus või üksildus, unetus, meeleolumuutused jne, määravad kõrvalekalde käitumist. Väga olulised on õiged ravimid ja muu väline abi või juhendamine.
Sellise ebanormaalsusega inimesed ei seisa silmitsi probleemiga mitte ainult iseendaga, vaid ka ümbritsevaga. Inimesed ei suhtu sellesse positiivselt.
Selle asemel näevad nad inimest, kes vaatab alaväärsust, ärritust, ohtu jne.
Peamised erinevused normaalsuse ja ebanormaalsuse psühholoogia vahel
- Normaalsuspsühholoogia viitab indiviidi käitumisele, mõtetele, emotsioonidele jne, mis on tavaline või normaalne. Seevastu ebanormaalsuse psühholoogia viitab indiviidi käitumisele, mõtetele, emotsioonidele jne, mis on ebatavaline või ebanormaalne.
- Normaalsuspsühholoogia sümptomite hulka kuuluvad normaalne käitumine, võime tulla toime keskkonnaga, tavaline või normaalne mõtlemisvõime jne. Ebanormaalsuse psühholoogia sümptomite hulka kuuluvad aga kurbus või madal tunne, mure, liigsed meeleolumuutused, segasus, laiskus, väsimus jne.
- Normaalsuspsühholoogiaga inimesel on terve ja hea meelerahu, mis kestab pikemat aega. Kusjuures ebanormaalse psühholoogiaga inimesel on emotsioonide või tunnete kõikumine, mis viib ärrituse ja lagunemiseni ning see ei kesta pikemat aega.
- Normaalsuspsühholoogias ei nõuta ravimeid, samas kui ebanormaalsuse psühholoogias on vaja ravimeid.
- Normaalsuspsühholoogiaga inimene saab teistelt positiivse vastuse. Ebanormaalse psühholoogiaga inimene saab teistelt negatiivse vastuse või käitumise.
- https://psycnet.apa.org/record/2002-18351-013
- https://www.cambridge.org/core/journals/developmental-medicine-and-child-neurology/article/normality-and-abnormality/ABB1EEC0805F5B56687EB44647F5CB55
Viimati värskendatud: 30. juulil 2023
Olen selle blogipostituse kirjutamisega nii palju vaeva näinud, et teile väärtust pakkuda. See on mulle väga kasulik, kui kaalute selle jagamist sotsiaalmeedias või oma sõprade/perega. JAGAMINE ON ♥️
Emma Smithil on Irvine Valley College'is magistrikraad inglise keeles. Ta on olnud ajakirjanik alates 2002. aastast, kirjutades artikleid inglise keele, spordi ja õiguse teemadel. Loe tema kohta minu kohta rohkem bio-leht.
Arvestades psühholoogiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste tegurite keerulist koosmõju inimkäitumise ja -kogemuste kujundamisel, on psühholoogia normaalsuse ja ebanormaalsuse nüansirikas mõistmine hädavajalik.
Nõustun, Alan. Psühholoogia nõuab terviklikku vaatenurka, mis ühendab inimkogemuste erinevaid mõõtmeid.
Hästi väljendatud, Alan. Vaimse tervisega tegelemisel on oluline arvestada nende tegurite keerukusega.
Kultuurilised, sotsiaalsed ja individuaalsed erinevused nõuavad psühholoogia normaalsuse ja ebanormaalsuse igakülgset mõistmist.
Hästi liigendatud, Wood. Oluline on ära tunda keerulisi kihte, mis aitavad neid psühholoogilisi mõisteid mõista.
Normaalsuse ja ebanormaalsuse ilmingud on erinevates kultuurides ja ühiskondades väga erinevad, mistõttu on hädavajalik läheneda nendele mõistetele tundlikult ja mõistvalt.
Absoluutselt, John. Selle mitmekesisuse tunnistamine on vaimse tervise suhtes austava ja õiglase lähenemise edendamisel ülioluline.
Normaalsuse ja ebanormaalsuse sujuv olemus rõhutab empaatilise ja igakülgse vaimse tervise hoolduse tähtsust, mis mahutab erinevaid kogemusi.
Hästi öeldud, Pete. Peame püüdlema kaasava vaimse tervise poole, mis austab individuaalseid narratiive.
Absoluutselt, Pete. Vaimse tervise tugi peaks põhinema empaatial ja hõlmama üksikisikute erinevat tegelikkust.
Kultuur ja ühiskond, kus indiviid elab, mängivad olulist rolli selle määramisel, mida peetakse normaalseks või ebanormaalseks.
Absoluutselt, Sophie. Meie arusaama normaalsusest ja ebanormaalsusest kujundab meie ümbrus.
Hästi öeldud. Nende psühholoogia mõistetega tegelemisel on oluline võtta arvesse kultuurilisi ja sotsiaalseid tegureid.
Normaalsuse ja ebanormaalsuse tajumine ei ole fikseeritud, vaid pigem areneb koos meie arusaamaga vaimsest tervisest ja ühiskonna muutuvast dünaamikast.
Peame olema ettevaatlikud, kui kasutame psühholoogias termineid normaalsus ja ebanormaalsus, kuna need võivad olla subjektiivsed ja sõltuda kultuurilisest, olustikulisest ja ajaloolisest kontekstist.
See on õige. Vaimne tervis on keeruline valdkond ja kellegi käitumise hindamisel on oluline kõiki neid tegureid arvesse võtta.
Olen täiesti nõus. Psühholoogias on palju nüansse ja me peame nende eristuste tegemisel konteksti silmas pidama.
Normaalsus ja ebanormaalsus ei ole alati üheselt mõistetavad ning neid võivad mõjutada paljud muutujad, nagu aeg, koht ja olukord.
Olen täiesti nõus. Psühholoogia normaalsuse ja ebanormaalsuse hindamisel peame võtma tervikliku vaate.
Tõepoolest. See on keeruline mõistatus, mis nõuab inimese vaimse seisundi mõistmiseks mitmekülgset lähenemist.
Psühholoogia paneb meid kriitiliselt uurima raamistikke, mille kaudu me normaalsust ja ebanormaalsust vaatleme, sundides meid võtma kaasavama ja nüansirikkama vaatenurga.
Ma ei saaks enam nõustuda, Mason. Psühholoogia sunnib meid avardama oma silmaringi ja viimistlema oma lähenemist vaimsele tervisele.
Vaimne tervis ei järgi normaalse või ebanormaalse binaarset klassifikatsiooni ning on ülioluline arvestada iga inimese kogemuse ainulaadseid aspekte.
Tõsi, Maisie. Iga inimese vaimse tervise teekond on ainulaadne ja see ei tohiks piirduda siltidega.