Kirjalik vs kõnekeel: erinevus ja võrdlus

Keel on inimliigi vahetuim suhtlusvorm. Aastate jooksul on arenenud erinevad suhtlusvahendid.

Kõne- ja kirjakeel on kaks sellist suhtlusvahendit. Kuigi võib arvata, et mõlemad suhtlusviisid on sarnased, on neil märkimisväärseid erinevusi. 

Võtme tagasivõtmine

1. Kirjakeel on suhtlusvorm, mis kasutab kirjalikke sümboleid, samas kui kõnekeel on suhtlusvorm, mis kasutab suulisi sõnu.
2. Kirjakeel on formaalsem ja järgib standardiseeritud reegleid, samas kui kõnekeel on juhuslikum ja võib olenevalt olukorrast ja kõnelejast erineda.
3. Kirjakeelt kasutatakse ametlikuks suhtluseks, kõnekeelt aga igapäevaseks suhtluseks.

Kirjalik vs kõnekeel 

Kirjakeele ja kõnekeele erinevus seisneb selles, et kirjakeel on püsiv, kuna see esineb dokumentides. Teisest küljest on kõnekeel ajutine, kuna sellel pole kirjeid. Släng ja sildid ei leia kirjakeeles kohta. Seevastu släng ja sildid on kõnekeeles tavalisemad suundumused, kuna need on enamasti mitteametlikud. 

Kirjakeel viitab suhtlusvormile, mis kasutab lugemis- ja kirjutamisoskust. Seega on kirjaoskus kirjakeele eelduseks.

Enamikul juhtudel ei ole üksikisikutel võimalik oma kirjakeele kohta tagasisidet saada. Kirjakeeles kohese tagasiside puudumise tõttu on oluline, et kirjakeel oleks selge ja täpne. 

Kõnekeel viitab suhtlusvormile, mis kasutab domineerivalt kõne- ja kuulamisoskusi. Kõnekeel toimub kohapeal.

Selle tulemusena võib kõnekeeles kasutada palju kordusi, mittetäielikke lauseid ja katkestusi. sisse lisamine, kõnekeeles ei ole vaja kirjavahemärke, kuigi see võib nõuda hüüumärke. 

Võrdlustabel

Võrdlusparameetrid	Kirjakeel	Kõnekeel
Elements	Kirjakeele põhielemendid on kirjavahemärgid ja küljendus.	Kõige olulisem element kõnekeele mõistmisel on toon ja pigi.
Kirjaoskus	Kirjaoskus on kirjakeele õppimise eeldus.	Kõnekeel kaotab vajaduse kirjaoskuse järele.
Kompkletis	Släng ja sildid ei leia kirjakeeles kohta.	Släng ja sildid on kõnekeeles tavalisem suund, kuna see on enamasti mitteametlik keel.
Püsivus	Kirjakeel on püsiv, kuna see esineb dokumentides.	Kõnekeel on ajutine, kuna sellel puuduvad kirjed.
tagasiside	Enamikul juhtudel ei ole üksikisikutel võimalik oma kirjakeele kohta tagasisidet saada.	Inimesed, kes tegelevad kõnekeelega, saavad kohe tagasisidet oma kõneoskuste ja võimalike täiustuste kohta.

Mis on kirjakeel?

Kirjakeel viitab suhtlusvormile, mis kasutab lugemis- ja kirjutamisoskust. Seega on kirjaoskus kirjakeele eelduseks.

Kirjakeel pakub vähe paindlikkust, kuna see ei ole avatud muutustele ja jääb suhteliselt püsivaks. Näiteks kui teave trükitakse ajalehes või tehakse veebis kättesaadavaks, on sellel püsiv koht. 

Kirjakeel on kõnekeelega võrreldes keerukam. Kirjakeele keerukuse tõttu kasutab see mitmeid kirjavahemärke, nagu komad, punktid, koolonid, semikoolonid ja sidekriipsud.

Enamikul juhtudel ei ole üksikisikutel võimalik oma kirjakeele kohta tagasisidet saada.

Kirjutamiseks kasutatav keel nõuab rohkem läbimõtlemist ja järjekindlust. Pealegi ei leia släng ja sildid kirjakeeles kohta.

Kirjakeele põhielemendid on kirjavahemärgid ja küljendus. Idee tõhusaks edastamiseks on ülioluline kavandada kirjutamise struktuur. Kirjavahemärkide kasutamine väljendab veelgi õigeid emotsioone ja tähendusi õigel ajal. 

Kirjakeele kaks huvitavat omadust on see, et see on vaataja silmale ahvatlev ja keerukas. Kirjakeel annab ruumi indiviidi loovuse, originaalsuse ja kujutlusvõime väljendamiseks.

Kirjakeeles kohese tagasiside puudumise tõttu on oluline, et kirjakeel oleks selge ja täpne. 

Mis on kõnekeel?

Kõnekeel viitab suhtlusvormile, mis kasutab domineerivalt kõne- ja kuulamisoskusi. Kõnekeel kaotab vajaduse kirjaoskuse järele.

Kõige olulisem element kõnekeele mõistmiseks on toon ja pigi. Lisaks välistab kõnekeel vajaduse kasutada kirjavahemärke, kuigi see võib nõuda hüüumärke. 

Kõnekeel võimaldab paindlikku ja mugavat lähenemist, sest kõneleja võib igal ajal oma seisukohta muuta, kui tema arvamusi ei salvestata. Kõnekeel toimub kohapeal.

Selle tulemusena võib kõnekeeles kasutada palju kordusi, mittetäielikke lauseid ja katkestusi. 

Inimesed, kes tegelevad kõnekeelega, saavad kohe tagasisidet oma kõneoskuste ja võimalike täiustuste kohta.

Lisaks on släng ja sildid kõnekeeles tavalisem suund, kuna see on enamasti mitteametlik keel. Kõnekeelt saab muuta kirjakeeleks subtiitrite abil. 

Kõnekeel on üks vanimaid inimkonnas eksisteerinud suhtlusvorme. Selle kõige olulisem põhjus on suhteline lihtsus ja mitteametlikkus võrreldes kirjakeelega.

Veelgi enam, kõnekeelne suhtlus toimub inimeste vahel, kes on samas kohas. Kokkuvõtteks võib öelda, et kõnekeel on ajutine suhtlusvorm.

Peamised erinevused kirja- ja kõnekeele vahel 

1. Kirjakeele põhielemendid on kirjavahemärgid ja küljendus. Teisest küljest on kõnekeele mõistmise kõige olulisem element toon ja helikõrgus. 
2.  Enamikul juhtudel ei ole üksikisikutel võimalik oma kirjakeele kohta tagasisidet saada. Seevastu kõnekeelega tegelevad inimesed saavad kohest tagasisidet oma kõneoskuste ja võimalike täiustuste kohta.
3. Kirjakeel on püsiv, kuna see esineb dokumentides. Teisest küljest on kõnekeel ajutine, kuna sellel pole kirjeid.
4. Släng ja sildid ei leia kirjakeeles kohta. Seevastu släng ja sildid on kõnekeeles tavalisemad suundumused, kuna need on enamasti mitteametlikud. 
5. Kirjaoskus on kirjakeele õppimise eeldus. Teisest küljest välistab kõnekeel kirjaoskuse vajaduse.

viited

1. https://blog.andovar.com/3-ways-differences-in-spoken-and-written-language-affect-subtitling#:~:text=Spoken%20language%20involves%20speaking%20and,only%20use%20layout%20and%20punctuation. 
2. https://pediaa.com/difference-between-spoken-and-written-language/ 

Viimati värskendatud: 13. juulil 2023